Miks me vajame kaitset tolmu ja plahvatusohu eest?
Paljudes tööstusharudes kasutatakse tehnoloogilistes protsessides või saadakse neist tooteid, mis on pulbri või tolmu kujul. Tolmu tüüpe on lõputult palju, sest kõik tahked ained tekitavad tolmu, mis võib omavahel ka seguneda. Tolm tekib mehaaniliste protsesside käigus või pöörlevate õhuvoolude tõttu ning koosneb tahkete ainete peentest osakestest, mis hõljuvad õhus. Seega on tolmu väga raske liigitada ja selleks on palju võimalusi:
– tolmuosakeste suuruse järgi
– päritolu järgi
– inimestega kokkupuute koormuse järgi – füüsikaliste omaduste järgi
Olenemata sellest, kas tolm on kasuliku otstarbega (näiteks metallurgias või värvainete, sünteetiliste materjalide, ravimite ja kosmeetikatoodete tootmisel) või on see lihtsalt jääde, ohustavad kõik tolmud tervist ja paljud neist põhjustavad ka tule- või isegi plahvatusohtu. Näiteks piisab plahvatuse põhjustamiseks vaid 1 mm paksusest segunenud puidutolmu kihist!
Vaatamata üldisele teadmisele, et gaasiplahvatuse ohtu on vaja vältida, ei tea paljud ohustatud isikud, millised ohud sellega kaasnevad. Nende asjaolude koosmõju näitab, kui oluline on tolmuplahvatusi ära hoida.

Millised on asjakohased nõuded?
Töötervishoiu ja tööohutuse normid näevad ette, et tolm tuleb kohtäratõmbe või tolmuimejaga ohutult eemaldada. Nõuete täiustudes on tehnika arengule vastavalt muudetud ka katsemeetodeid ja liigitust. Näiteks varem oli viis kasutuskategooriat, kuid praegu on kasutusel ainult kolm tolmuklassi. Saadaval on erinevate katsemeetoditega hinnatud seadmeid ja see põhjustab segadust tegelikul kasutamisel. Praegune klassifitseerimissüsteem (L, M, H) näitab seadme kasutajale või järelevalvetöötajale selgelt ära, milline seade konkreetse tolmuklassi korral sobib. Suurema selguse tagamiseks on Saksamaa tööohutuse kutseliit IFA (endine BGIA) koostanud tabeli, mis kirjeldab klasse erinevate katsetuspõhimõtete alusel, lähtudes seadme sobivusest konkreetseks kasutusotstarbeks.
Süttiv tolm ATEX plahvatusohtlikus keskkonnas
ATEX plahvatusohtlik keskkond kujuneb siis, kui õhk seguneb süttiva tolmuga (plahvatusohtlik tolm, Dust-Ex) või süttiva gaasi või auru/uduga (plahvatusohtlik gaas, Gas-Ex).
Samuti peab kohapeal olemas olema aktiveerumisvõimeline süüteallikas, mis võib süttimisohtlikus keskkonnas põhjustada süttimise.

Potentsiaalselt plahvatusohtlikus keskkonnas kasutatavad seadmed (ATEX direktiiv)
ATEXi direktiiviga sätestatakse kogu Euroopa Liidus (EL) kehtivad ühetaolised eeskirjad potentsiaalselt plahvatusohtlikus keskkonnas kasutamiseks ettenähtud seadmete ja kaitsesüsteemide müügi ja kasutusele võtmise kohta. Selle eesmärk on saavutada toodete vastavus teatud nõuetele, et tagada inimeste, eriti töötajate, ja vajaduse korral ka koduloomade tervise ja ohutuse ning vara kaitse kõrge tase.
Direktiivi kohaldatakse mitmesuguste toodete suhtes (sh tooted, mida kasutatakse avamere nafta- ja gaasirajatistel, naftatööstuses, kaevandustes, puidutööstuses, jahuveskites (lenduvad jahuosakesed on väga tuleohtlikud) ja mujal, kus võib esineda plahvatusohtlik keskkond).
PÕHIPUNKTID
Kõnealuses direktiivis määratletakse tootjate, importijate ja levitajate kohustused seoses potentsiaalselt plahvatusohtlikus keskkonnas kasutamiseks ettenähtud seadmete ja kaitsesüsteemide müügiga.
- Kõik ELis turustatavad tooted peavad kandma CE-vastavusmärgist, mis näitab, et need vastavad ELi õigusaktide kõigile põhilistele ohutusnõuetele.
- Enne CE-märgise hankimist peab tootja viima läbi ohutus- ja vastavushindamise ning koostama toodete tehnilise dokumentatsiooni.
- Importijad peavad kontrollima, kas tootjad on viinud läbi nõuetekohased vastavushindamismenetlused. Vastasel korral peavad nad sellest teavitama ohutuse eest vastutavaid järelevalveasutusi.
- Kogu vajalik dokumentatsioon tuleb registreerida ja seda tuleb säilitada 10 aastat.
- Dokumentatsioon ja ohutusalane teave peavad olema koostatud lõppkasutajatele kergesti arusaadavas keeles.
- Tootjad ja importijad peavad tootele märkima oma postiaadressi.
- Tootjad võivad esitada toote nõuetelevastavust tõendava teabe ohutuse eest vastutavale järelevalveasutusele elektrooniliselt.
Plahvatusohtlike olukordade näited

Plahvatusohu näited erinevates valdkondades
Puidutööstus – Puidu töötlemisel tekib puidutolm. See võib moodustada plahvatusohtlikku tolmu ja õhu segu, näiteks filtrites või silodes.
Metallitööd – Metallist profiiltoodete tootmisel võib pinna töötlemise (lihvimise) käigus tekkida plahvatusohtlik metallitolm. See kehtib eriti kergmetallide kohta. Metallitolm võib tekitada plahvatusohu tolmupüüdurites.
Toiduainetetööstus – Teravilja, suhkru jne vedamise ja hoiustamise käigus võib tekkida plahvatusohtlik tolm. Kui see eemaldatakse ja filtreeritakse, võib filtris tekkida plahvatusohtlik keskkond.
Ravimitööstus – Ravimite tootmisel kasutatakse sageli lahustina alkoholi. Samuti võidakse kasutada selliseid tolmuplahvatusi põhjustavaid toimeaineid ja lisamaterjale nagu laktoos.
Värvimine – Värvipihustuskambrites tekkinud värvi liighajumine ja vabanenud lahustiaurud võivad moodustada segunemisel õhuga plahvatusohtliku keskkonna.
Keemiatööstus – Keemiatööstuse erinevates tootmisprotsessides muundatakse ja töödeldakse tuleohtlikke gaase, vedelikke ja tahkeid aineid. Protsessi käigus võivad tekkida plahvatusohtlikud segud.
Jäätmekäitlus – Jäätmete töötlemisel ringlussevõtuks võib tekkida plahvatusoht näiteks tuleohtlike gaaside ja/või vedelike pooltühjade plekkpurkide või muude mahutite või paberi- või plastikutolmu tõttu.
Paberitööstus – Tekib plahvatusohtlik tolm aspiratsioonisüsteemides ja töökeskkonnas

Plahvatusohtliku keskkonna ärahoidmine
Vastavalt direktiivi 1999/92/EÜ artiklile 3 „Plahvatuste ärahoidmine ja plahvatuskaitse“ tuleb alati pöörata esmatä- helepanu ohtliku plahvatusohtliku keskkonna tekkimise ärahoidmisele.
Vältides või vähendades tuleohtlike ainete kasutamist saab ohtliku plahvatusohtliku keskkonna tekkimist ära hoida. Näitena võib tuua tuleohtlike lahustite ja puhastusvahendite asendamine vesilahustega. Tolmu osas on mõnikord võimalik suurendada kasutatava aine osakeste suurust, nii et plahvatusohtlik segu ei saa tekkida. Tuleb silmas pida- da, et edasine töötlemine ei vähendaks osakeste suurust näiteks hõõrdumise teel. Lisavõimaluseks on tolmu niisu- tamine või pastade kasutamine, mis välistab heljumi moodustumise.
Ohtliku plahvatusohtliku keskkonna tekkimist seadmestiku ümber tuleks maksimaalselt ära hoida. See on võimalik suletud seadmestiku puhul. Seetõttu peavad seadmestiku osad olema lekkekindlad. Seadmestiku konstruktsioon peab olema selline, et tõenäolistes toimimistingimustes ei ole märkimisväärset leket. Üks võimalus selle tagami- seks on korrapärane hooldus.
Kui tuleohtlike ainete vabanemist ei saa vältida, saab ohtliku plahvatusohtliku keskkonna tekkimist sageli ära hoida ventilatsiooniga. Ventilatsiooni tõhususe hindamisel tuleks võtta arvesse järgmisi asjaolusid.
- Gaas, aur ja udu: ventilatsioonisüsteemi projekteerimisel tuleb määrata suurim vabaneva gaasi, auru ja udu kogus (allika tugevus) ning teada allika asukohta ja hajumistingimusi.
- Tolm: ventilatsioon kaitseb üldiselt ainult siis piisavalt, kui tolm imetakse ära allika juures ning hoitakse tõhusalt ära ohtlike tolmulademete tekkimine.
- Parimal juhul võib piisav ventilatsioon välistada ohtlikud kohad. Nimetatud puuduste tõttu võib siiski vähenda- da vaid ohtliku plahvatusohtliku keskkonna tekkimise tõenäosust või ohtlike kohtade (tsoonide) ulatust.On soovitav teha pistelist kontsentratsiooni kontrolli erinevates kohtades ja erineval ajal ebasoodsate toimimistin- gimuste juures.

Tolmulademe eemaldamine
Ohtliku tolmulademe tekkimist saab ära hoida töö- ja tehniliste ruumide korrapärase puhastamisega. Tõhusaks meetodiks on osutunud puhastamisgraafikute kasutamine, milles on kirjas puhastamise olemus, ulatus ja sagedus ning asjaomaste isikute kohustused. Juhendi saab koostada konkreetsest juhtumist lähtuvalt. Erilist tähelepanu tuleks pöörata (näiteks kõrgel asuvatele) pindadele, mida on raske kontrollida või millele on keerukas ligipääs ning kuhu võib koguneda aja jooksul märkimisväärne tolmukiht. Kui toimimisrikke (näiteks mahutite rikkumise või lõh- kemise, lekke) tõttu vabaneb märkimisväärne kogus tolmu, tuleks võtta lisameetmeid võimalikult kiireks tolmula- deme eemaldamiseks.
Märgpuhastus ja tolmulademe imemine (kasutades tsentraaltõmbesüsteemi või süüteallikateta tööstuslikke tol- muimejaid) on osutunud ohutuse seisukohalt kasulikuks. Tuleks vältida sellist puhastusprotsessi, mille käigus tolm õhku tõuseb (vt joonist 3.2). Tuleks pidada meeles, et märgpuhastusega võivad kaasneda lisaprobleemid seoses jäätmete kõrvaldamisega. Kui kergmetallide tolmu kogutakse märgskraberitesse, tuleb meeles pidada seda, et võib moodustuda vesinik. Tuleks vältida ladestunud tolmu eemaldamist puhumise teel.
Puhastuskorra võib sätestada tuleohtlike ainetega töötamise tegevusjuhise osana.
Tuleohtliku tolmu korral tohib kasutada vaid süüteallikateta Ex märgistusega plahvatusohutuid tolmuimejaid.

Süüteallikate vältimine
Kui ei ole võimalik ära hoida ATEX ohtliku plahvatusohtliku keskkonna tekkimist, tuleb vältida süttimist. Seda saab teha kaitsemeetmetega, mille eesmärk on süüteallikate vältimine või nende esinemise tõenäosuse vähendamine. Tõhusate ettevaatusabinõude võtmiseks tuleb tunda erinevaid süüteallikaliike ja seda, kuidas need toimivad. Hinnatakse, kui tõenäoline on ohtliku plahvatusohtliku keskkonna ja süüteallika olemasolu samal ajal ja samas kohas, ning vastavalt sellele määratakse kindlaks, millises ulatuses on vaja kaitsemeetmeid võtta. Seda tehakse allpool kirjeldatud tsoonisüsteemi alusel, millel põhinevad vajalikud ettevaatusabinõud.
Ohtlike kohtade liigitamine plahvatusohtlikesse tsoonidesse
Ohtlik koht on koht, kus plahvatusohtlikku keskkonda võib esineda sellisel määral, et see nõuab plahvatusohu vastu eriliste ettevaatusabinõude võtmist. Sellise koguse väljendamiseks kasutatakse mõistet ohtlik plahvatusohtlik kesk- kond. Kaitsemeetmete ulatuse kindlaksmääramise aluseks on kõigi ohtlike kohtade liigitamine tsoonidesse vastavalt ohtliku plahvatusohtliku keskkonna tekkimise tõenäosusele.
Plahvatuse tagajärgede leevendamine (leevendusmeetmed)
Paljudel juhtudel ei ole võimalik plahvatusohtlikku keskkonda ja süüteallikaid piisava kindlusega vältida. Siis tuleb võtta meetmeid plahvatuse tagajärgede vähendamiseks vastuvõetava määrani. Need meetmed on:
- plahvatuskindel konstruktsioon;
- plahvatusrõhu alandamine;
- plahvatuse summutamine;
- leekide ja plahvatuse leviku ärahoidmine. Need meetmed on üldiselt seotud seadeldistest alguse saava plahvatuse ohtlike tagajärgede leevendamisega. Leevendusmeetmete puhul kasutatakse üldiselt seadmeid ja kaitsesüsteeme, mis vastavad direktiivile 94/9/EÜ. Võimalikud on ehituslikud meetmed, näiteks plahvatuskindlad seinad.
Seadmestiku osad, näiteks mahutid, anumad ja torustik konstrueeritakse nii, et need suudavad purunemata vastu pidada sisemisele plahvatusele. Tuleb võtta arvesse seadmestiku osa siserõhku, kui see erineb normaalrõhust.
Üldiselt eristatakse plahvatuskindlaid konstruktsioone järgmiselt:
- vastupidavus suurimale plahvatuse ülerõhule;
- plahvatuse ülerõhu vähendamine koos plahvatusrõhu alandamise või plahvatuse summutamisega.
Küsi abi plahvatusohtliku riskianalüüsi koostamise teenust meilt!







