Üha enam tuleb igas suuruses ettevõtetel pöörata tähelepanu töötajatele loodud töökeskkonnale, selles valitsevatele riskidele ja ohtudele ning leida lahendusi, kuidas neid optimaalselt minimaliseerida. Seejuures ei tasu arvata, et tegemist on vaid töötajate nõudmiste või kasvavate ootustega, tööohutus mõjutab ka kogu ümbritsevat keskkonda, tööruume ja -seadmeid ning lähtuvalt ettevõtte tegevusvaldkonnast, ka pakutavaid tooteid ja isegi teenuseid. Ei tahaks meist keegi minna ju juuksurisse, kus valitseb mustus ja segadus.
Tööohutus on muutunud nii elementaarseks, et on reguleeritud sõltumata valdkonnast ja ettevõtte suurusest nii Eesti kui ka Euroopa Liidu tasandil erinevate seaduste ja regulatsioonidega. Paljud regulatsioonid on just viimastel aastatel karmistunud ja tänaseks võib Eesti puhul, et vähemal või suuremal määral tuleb sellega tegeleda isegi ühemehefirmadel.
Tööohutuse definitsioon
Tööohutus on mitmesuguste ennetusstrateegiate, riskianalüüside ja abivahendite kombineeritud süsteem, mille eesmärgiks on töötajatele tagada võimalikult ohutu töökeskkond. Seejuures on igal töötajal õigustatud ootus ohutule töökohale, olenemata kas ta on kontoritöötaja, ehitustööline või hoopis tootmistööline. Igas valdkonnas ja ettevõttes on erinevad tööriskid, millele tuleb tähelepanu pöörata. Ükski töötaja ei peaks muretsema tööd tehes oma tervise pärast, olgu siis selleks füüsiline, aga ka vaimne tervis.
Ohutegurid töökeskkonnas
Ohutegurid töökeskkonnas on valdkonniti ja isegi ettevõtteti väga erinevad ja nii tuleb kindlasti igal ettevõttel riske hinnata individuaalselt. Töökeskkonnas esinevad ohutegurid jagatakse viide gruppi – füüsikalised, füsioloogilised, bioloogilised, keemilised ja psühhosotsiaalsed. Töökeskkonnas võivad esineda erinevad ohutegurid, kuid kindlasti esineb kõikidel töödel füüsikaline, psühhosotsiaalne ja füsioloogiline ohutegur.
1. Füüsikalised ohutegurid – siia alla kuuluvad näiteks müra, vibratsioon, kiirgus, õhukvaliteet (õhu liikumise intensiivsus, temperatuur, niiskus), tööseadmete ohtlikud osad, valgustingimused (nii liigne kui ka puuduv valgus), kukkumisoht, plahvatusoht, elektrilöögioht jms.
2. Füsioloogilised ohutegurid – sellisteks ohuteguriteks on näiteks füüsilise töö raskus, korduvad liigutused, üleväsimust põhjustavad sundasendid ja teised regulaarsed tegevused, mis võivad terviseriske kujutada.
3. Psühhosotsiaalsed ohutegurid – aina enam tulevad fookusesse töökeskkonnaga seotud psühholoogilised ohud nagu õnnetus- ja vägivallaoht, ebavõrdne kohtlemine, kiusamine ja ahistamine, pikaajaline töö üksinda, monotoonne või võimetele mitte vastav töö.
4. Keemilised ohutegurid – tööprotsesside käigus käideldavad ohtlikud kemikaalid ja neid sisaldavad materjalid. Sellised ained on kindlasti asbest ja plii, aga siia alla kuulub veel väga suur hulk erinevaid aineid. Näiteks koristaja jaoks on keemiliseks ohuteguriks ka torusiili kasutamine.
5. Bioloogilised ohutegurid – siia alla kuuluvad näiteks mikroorganismid, rakukultuurid ja inimeste endoparasiidid.
Paljude ohutegurite puhul on väga selged abinõud, mida tööandja saab rakendada, et riske maandada. Näiteks tootmiskeskkonnas saab müraga võidelda valides uuemad ja väiksemat müra tekitavad tööseadmed või kohustades töötajaid kasutama kõrvaklappe. Bioloogiliste ohutegurite puhul tuleb tagada sobivad isikukaitsevahendid. Psühhosotsiaalsete ohuteguritega arvestamine on aga paljuski alles arenev valdkond, sest näiteks töökiusu defineerimine võib suuresti sõltuda tööandja või töötaja isiklikest väärtushinnangutest.
Tööohutuse tagamine
Töötervishoiu ja tööohutuse eest ettevõttes vastutab tööandja. Tööandja tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras. Küll aga ei ole kohustustest vaba ka töötaja, kelle kohustus on töökeskkonnas seatud ohutusnõudeid vastavalt juhistele järgida. Tööohutuse nõudeid eirates tõuseb tööõnnetuste risk ning töötajatel on suurem oht haigestuda kutsehaigustesse.
Lähtuvalt valdkonnast, tööiseloomust ja -protsessidest on ettevõttel mitmesuguseid kohustusi, et tööohutus oleks tagatud. Vahendid tööohutuse tagamiseks on erinevad peegeldamaks kindlaid ohutegureid ja maandamaks neist tulenevaid riske.
Töökeskkonna riskianalüüs – Alates 2023. aastast tuleb töökeskkonna riskianalüüs esitada kõigil ettevõtetel, kelle palgal on vähemalt üks lepinguline töötaja. Riskianalüüsi eesmärk on tuvastada kõik töökeskkonnas olevad ohud ja neid hinnata. Lähtuvalt riskidest koostatakse tegevuskava probleemide kõrvaldamiseks. Kuna tegemist võib olla väga töömahuka protsessiga, mis seejuures vajab ka regulaarset üle vaatamist, on lubatud riskianalüüsi koostamiseks kaasata ka selleks spetsialiseerunud teenusettevõtteid. Riskianalüüsi koostamisest saab lähemalt lugeda Tööelu portaalist.
Tervisekontroll – kõigil lepingulistel töötajatel on õigus ja kohustus läbida tervisekontroll, mille käigus hinnatakse töötajate terviseseisundit ning töökeskkonna ja töökorralduse sobivust töötajale. Tavaliselt tuleb tervisekontroll organiseerida töötaja esimese nelja kuu jooksul, ent teatud kindlate ohutegurite korral tuleb see korraldada juba enne töötaja tööle asumist. Tervisekontrolli tuleb ka määratud aja jooksul korrata.
Esmaabi – igas ettevõttes tuleb läbi mõelda esmaabi korraldamine, ka kontorikeskkonnas on erinevaid ohutegureid ja tööõnnetuste risk on siiski olemas. Esmaabist võib sõltuda õnnetusse sattunud töötaja tervis või lausa elu. Tööandjal tuleb välja koolitada vähemalt üks esmaabiandja, kuid esmaabiandjate määramisel tuleb arvesse võtta töötajate arvu, tervisekahjustuste esinemise sagedust, ettevõtte piirkondlikku jagunemist ja tegevuse iseloomu. Igal töökohal peavad olema ka asjakohased esmaabivahendid.
Töökeskkonnaspetsialist – igas ettevõttes peab olema töökeskkonnaspetsialist, olenemata ettevõtte tegevuse laadist või töötajate arvust. Töökeskkonnaspetsialist on ettevõttes töökeskkonnaalaste teadmiste ja oskustega töötaja, keda on tööandja volitanud täitma töötervishoidu ja tööohutust puudutavaid ülesandeid, aga võib olla ka tööandja ise või spetsialiseerunud teenust pakkuv koostööpartner. Kui ettevõttes on rohkem kui kümme töötajat, siis valivad töötajad enda hulgast ka töökeskkonnavoliniku.
Töötajate väljaõpe ja juhendamine – tööandjal on kohustus tagada kõigile töötajatele lähtuvalt nende tööiseloomust ja kasutatavatest seadmetest vajalik väljaõpe ja piisav juhendamine. Kui enamasti toimub see töötaja tööle asumisel, siis täiendõpe võib vajalik olla uute tööseadmete lisandumisel või tööiseloomu muutumisel.
Sisekontroll – tööandja kohustus on riskianalüüsis tuvastatud riskide maandamine ja probleemide likvideerimine. Samuti tuleb tal jälgida, et töötajad oleksid tööohutusreeglitest teadlikud ja järgiksid tööohutusreegleid. Kui ettevõttes miski muutub, tuleb üle vaadata ka riskianalüüs.
Tööinspektsiooni teavitamine – kui mõni töörisk on olenemata pingutustest realiseerunud ning toimunud on tööõnnetus, mis on tekitanud töötajale eluohtliku seisundi või lõppenud lausa surmaga, tuleb sellest Tööinspektsiooni teavitada. Tööinspektsioon teostab ka tööohutuse järelevalvet ning hindab, kui nõuetekohaselt ettevõte kehtivaid õigusakte täidab.
Töökeskkonna ohutuks muutmine
Eelnevalt juba selgus, et igas töökeskkonnas peab olema teostatud riskianalüüs, kokkulepitud töökeskkonnaspetsialist ja tagatud esmaabi andmine ning vajalikud esmaabivahendid. Tegelikult on tööandjal aga võimalik teha veel palju, et keskkonda töötajatele ohutamaks, aga ka mugavamaks muuta.
Näiteks tuleks töötajate puhul üle vaadata nende töövahendid. Olgu selleks siis ergonoomiline reguleeritav laud, et anda kontoritöötajatele võimalus kohandada enda tööasendit personaalselt või võimaldada valida erinevaid tööasendit toetavaid vahendeid nagu käe- ja jalatoed. Lähtuvalt tööiseloomust tuleb pakkuda ka vajalikke isikukaitsevahendeid.
Tootmisfirmadel tasub üle vaadata kõik tööks kasutatavad seadmed, et need oleksid töökorras ja toimiksid tõrgeteta, vähendades nii füüsikalisi ohutegureid ja neist tulenevaid riske. Kui tootmiskeskkonnas tekib palju tolmu ja muid jäätmeid, tuleb tagada ka korrektsed aspiratsiooniseadmed ja vajadusel täiendavad puhastusseadmed. Näiteks võib kasuks tulla jäätmete liigist lähtuva spetsiifilise tööstusliku tolmuimeja soetamine. Julgustame ettevõtetel ka professionaalide abi küsima, et välja selgitada tegelikud vajadused ja luua efektiivne aspiratsioonilahendus.
Tööohutuse tagamine ei ole keeruline teadus, küll aga aega- ja tähelepanunõudev protsess. Ei saa eitada, et see nõuab mõningasi teadmisi, aga ei eelda, et igal tööandjal need loomupäraselt kaasa tulevad. Just selle pärast on igati õigustatud, et tööohutuse tagamisel kasutatakse professionaalide abi, kes on kõigi seadusaktide ja nõuetega kursis ning oskavad paljude valikute vahel teha just sulle parimad võimalikud otsused.
Küsi abi riskianalüüsi koostamisel teenust pakkuvalt professionaalselt partnerilt või kaasa Provent õhukvaliteedi parandamise protsessis ja vii sellega seotud ohutegurite riskid miinimumini.
